Majanduskasvu pärsib vaesus

Eesti elu paremaks muutmisest rääkides peame enamasti silmas majandusliku heaolu ja rikkuse suurendamist. Kuid rikkus ei saa ka olla eesmärk iseenesest. Raha soovime me reeglina mingi muu eesmärgi saavutamiseks, näiteks sotsiaalsete hüvede tagamiseks.

Tavaliselt mõõdetakse riigi rikkust sisemajanduse koguproduktina elaniku kohta. Mida suurem see on, seda rohkem makstakse riigile eeldatavasti makse ning seda rohkem saab riik omakorda pakkuda oma elanikele teenuseid, sh sotsiaalteenuseid.

Keskendudes SKP maksimeerimisele jääb elanike heaolu tagamine paratamatult rikkuse tekitamisest tahapoole. Kehvemal elujärjel elanike abistamist võib vaadelda kui ühte riigi poolt pakutavat teenust ning kui riigil on vähe raha, siis ei saa ta seda nii edukalt pakkuda. Rikkuse suurendamiseks omakorda on vaja soodustada ettevõtlust ja majanduskasvu, mis lõpuks võimaldab saavutada ka sotsiaalsed hüved. See arusaam majanduse toimimisest on hetkel Eestis domineeriv.

Ei saa öelda, et selline poliitika ei oleks Eestile sotsiaalvaldkonnas üldse edusamme toonud. Kuni 2008. aastani sissetulekute jaotumise ebavõrdsus Eestis langes. Alates 2011. aastast on see aga jälle tõusma hakanud ning ületab Euroopa keskmist. Viimaste andmete kohaselt elas absoluutses vaesuses 7,3% ja suhtelises vaesuses 18,7% Eesti elanikest.

Majanduslik ebavõrdsus ja vaesus ei mõju aga halvasti vaid nõrgemal majanduslikul positsioonil asuvaile inimestele endile, vaid ka rikkamatele ning ühiskonnale ja majandusele tervikuna. Ebavõrdsus toob endaga kaasa suurema majandusliku ebaefektiivsuse ja erasektori laenukoormuse ning madalama tootlikkuse. Tekib suletud ring: ebavõrdsus toob kaasa majanduskasvu takistavad tegurid ning majanduskasvu pidurdumine suurendab vaesust.

Ilmselt ei saa ebavõrdsust täielikult elimineerida, küll aga saab seda leevendada ja vähendada eelkõige nende inimeste hulka, kellel on probleeme toimetulekuga. Selleks vajaliku raha leidmiseks tuleb vaadata maksusüsteemi poole.

Tööjõu pealt makstavate maksude koormus on Eestis (39,9%,) suurem kui OECD riikides keskmiselt (35,9% ) ning tarbimismaksude oma tervikuna vastupidi (Eesti 31,8%, OECD keskmine 34,1%). Seejuures on aga meie tulumaks OECD keskmisest tunduvalt väiksem ning käibemaks tunduvalt suurem. Just käibemaks halvendab vaeste olukorda, sest suurem osa nende sissetulekust kulub igapäevastele tarbeesemetele. Nii võiks Eesti vaeste olukorda parandada rikkamate elanike tulumaksu suurendades ning käibemaksu alandades.

Ka on Eestis ettevõtlusmaksud väiksemad kui OECD keskmine, kuid see on olnud teadlik poliitika siinse ettevõtluse toetamiseks. Lisaks eelmainitule on veel üks maksuliik, mida OECD riikides rakendatakse palju rohkem kui Eestis: kapitalimaks.

Lisaks pakuksin lahendusena välja ka riikliku investeerimisfondi (ingl. k. sovereign wealth fund) loomise heaolu tagamiseks. Sellised fondid said alguse riikidest, mille majandus sõltub ebastabiilse hinnaga toorainete ekspordist (nt nafta, maagaas). Need maavarad ei kesta igavesti ning hetkemüügist saadavat tulu ei ole alati kasulik kohe tarbimisse suunata.

Maailma suurim riiklik investeerimisfond on näiteks naftariigil Norral. Seejuures on fond vähem kui 20 aastat vana. Teine näide on väike Shetlandi saarestik, kus elab vaid 23 000 inimest. Seal on Šotimaa madalaim tööpuudus, SKP inimese kohta Šotimaa suuremate hulgas ning väga head sotsiaalteenused. Kõik tänu sellele, et kui 1970ndatel seal lähedal naftat pumpama hakati, siis toonane kohaliku omavalitsuse juht Ian Clarke saavutas naftatööstusega läbi rääkides naftaterminali kasutamise eest osa naftatulu maksmise saarlastele. Saadud tulu aga investeeriti heategevusfondi, mille dividendidest on võimalik siiamaani kohaliku heaolu taset kõrgel hoida.

Ka Eesti põlevkiviõlitööstuses on tunda viimase aja madala naftahinna mõju. Samuti on põlevkivi piiratud ressurss ning võiks arutleda, kas sellest saadav tulu peaks Eesti inimeste jaoks kestma kauem kui maavara ise. Niisiis võib vaielda tulevaste põlvkondadega solidaarsuse vajaduse ja selleks säästmise kasuks.

Riiklikke investeerimisfonde luuakse tavaliselt siis, kui riigil on eelarve ülejääk ja madal võlatase. Eesti 2015. aasta eelarve puhul on planeeritud 0,8% struktuurne ülejääk ning riigivõlg on 10,1%ga SKPst ELi madalaim. Samas avaldavad meie riigieelarvele survet just sotsiaalprobleemid ning see võib põhjustada ka vastuseisu fondi loomisele.

Praegusi ja tulevikuvajadusi on vaja hoida tasakaalus ning hüvesid peaksid tundma kõik riigi elanikud. Kui riik suudaks sotsiaalseid probleeme praegusest aktsepteeritavamale tasemele langetada vara rohkem ümber jagades, siis oleks võimalik veenda ka ühiskonda suurema heaolu saavutamise ja tulevaste põlvkondade heaolu kindlustamise nimel sidusamalt pingutama. Saaksime suurendada majanduskasvu ja heaolu ning samal ajal säästa tulevikuks.

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, Saku Õlletehase, Mootor Grupi, EMT ja Elioni ning Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.